Mäla kivikalmet, tuntud ka kui Ussimätas, uuriti esmakordselt 1984.–1985. aastal arheoloog Vello Lõugase poolt. Kaevamiste käigus avastati neli tarandit, mis ümbritsesid kahe ringmüüriga ääristatud, eeldatavasti vanemat kalmet. Surnud olid kalmetesse maetud põletamata. Ringiga ümbritsetud kalmeid tol ajal ei dateeritud, sest dateeritavaid leide ei leitud, aga tarandid dateeriti leidude põhjal eelrooma rauaaega.

Selle aasta juulis korraldasid Tartu Ülikooli arheoloogid Mairi Kaseorg ja Karin Rannaäär järelkaevamised, mille eesmärgiks oli läbi uurida 1980ndatel välja kaevatud pinnast, mida tol ajal ei sõelutud. Lisaks sellele puhastati, kaevati lõpuni ja dokumenteeriti kalme kaasaegsete meetoditega. Uurimistöö käigus saadi hulgaliselt uusi leide, sealhulgas karjasekeppnõelad, lapse käevõru, luid, keraamikat, kvartsi ja tulekivi. Leiti ka näiteks oletatav luupesa koos põlenud kividega ringipõhjalisest kalmeosast.

Kaevamiste käigus tekkis uus hüpotees, et kalme ei koosne mitte kahest ringist ja neljast tarandist, vaid seal võib olla toimunud midagi ehituslikult keerukamat. Selle hüpoteesi kinnitamiseks on vaja avada veel mõned alad, mida plaanitakse teha järgmisel aastal.

Lisaks avastati kalme juures väike kividest spiraal, mis dokumenteeriti, kuid mida ei jõutud kaevata. Huvitaval kombel ei ole seda konstruktsiooni näha Vello Lõugase tehtud piltidel, mis viitab võimalusele, et tegemist võib olla hilisema lisandusega. See vajab täiendavat uurimist järgmisel aastal.

Kokku saadi kalmest ja sõelutud kuhjast pea kaks korda rohkem leide võrreldes 1980ndate aastate kaevamistega. Üks kuhi mulda, mis tol ajal välja kaevati, on veel läbi sõelumata. Kuigi eelrooma rauaaegsed kalmed on metallleidude poolest tavaliselt vaesed, on sealt leida keraamikat. Leitud keraamikakillud pakuvad loodetavasti uusi teadmisi saarte eelrooma rauaaegse keraamika valmistamise ja kasutamise kohta.

(Tekst: Mairi Kaseorg & Kristo Oks)