2024. aasta muistiseks valisime teadupärast kivikalmed. See on kivikalmete sarja neljas postitus – luu-uurija arheoloog Liivi Varul tutvustab oma tööd.
Kivikalmete uurimine on keeruline ning kui juba üks matmispaik (osaliselt) on läbi kaevatud, siis tuleb kogutud materjalist nii palju infot välja pigistada kui võimalik. Aina rohkem juhtub, et luu-uurijate töölaual on inimsäilmed, mis kaevati välja 20, 40 või 60 aastat tagasi, sest uurimisküsimused muutuvad ja kasutatavad meetodid arenevad. Näiteks viimasel kümnendil on hüppeliselt arenenud vanaDNA analüüs ning viisid indiviidide toitumise ja rännete uurimiseks.
Uute uurimisküsimuste lahendamiseks peab välja valima infotihedaimad luud või hambad, millest proovid võetakse. Seega on vaja täpselt teada, kes on kivikalmetesse maetud – kui seda varem pole tehtud, tuleb koostada indiviidide bioloogiline profiil (sugu, vanus surmahetkel, kehapikkus, haiguste või traumade tõttu muutused luudel).
Kivikalmetesse maetute luud on üldjuhul purunenud ja skeletid säilinud vaid osaliselt. Kivikalmetes on palju põletusmatuseid, st juba matmisrituaalide jooksul põlesid luud tükkideks ja mõned luuosad hävisid täielikult. Teatud aegadel aga asetati kivikalmeisse põletamata laibamatuseid, kuid needki on tänaseks säilinud vaid tükkidena. Enamik sellistest inimsäilmetest on kivistruktuurides olnud ligikaudu 1000–3000 aastat, mille vältel on algsed ehitised lagunenud ja kivid säilmetele peale varisenud.
Lisaks on luud mõjutatud muustki ümbritsevast keskkonnast, näiteks kivide vahele voolavast vihma- ja sulaveest ja temperatuuride kõikumisest. Rääkimata sellest, et ühte kalmesse on sageli maetud mitu inimest, ning võimalik, et uue matuse kalmesse asetamisel, on varasem osaliselt lõhutud. Seega peab uurija tundma luid väga hästi, et fragmente õigesti tuvastada.
Treenimata silmale näivad laual olevad luufragmendid tõenäoliselt ühetaolise luupudina. Luu-uurijale on iga fragment väljakutse, mille lahendamisel joonistuvad välja minevikus elanud inimesed ja nende lood – katked elukäigust, elu lõpust ja infokillud selle kohta, milliseid matmistoiminguid surnu lähedased või kogukondlased tema kehaga tegid. Ühte kalmesse maetute infot kõrvutades, saab teha järeldusi selle kohta, kas kõikidega käituti sarnaselt, või võis surnu vanus, sugu või midagi muud matmisviisi mõjutada.
Erinevate kalmete infot võrreldes saab kirjeldada matmiskombestikku laiemalt ning piiritleda aega ja regiooni, kus see levis. Suuremad matmiskombestiku muutused viitavad omakorda põhimõttelisematele protsessidele, näiteks võimalike uute inimeste ja nende traditsioonide saabumisele, kogukondade assimileerimisele või hääbumisele. Seega luu-uurija abil on võimalik muuta esmapilgul mitte-midagi-ütlev luupudi väärtuslikuks infoallikaks, mis rikastab meie arusaama minevikust.
Teksti autor: Liivi Varul
